Tahaks lihtsalt ära kaduda natukeseks. Ja siis tagasi tulla; kõik oleks hästi ja korras. Aga ei saa, ma pean ise hakkama saama kõige sellega. Aga ausalt öeldes miski ei motiveeri, tahtmist pole. Hetkel tahaks end lihtsalt kuidagi elust (praegusest eluetapist?) läbi vedada. Ja naiivselt loota-uskuda, et kõik saab kunagi hea olema.
Emotsioonid, mis on pikalt minu sees peidus olnud. Nad tasapisi ikka kogunevad... või õigemini ma hoian neid endas peidus, sest ma ei saa ju igal hetkel katki minna. Ja aeg-ajalt nad siis tulevad korraga minust välja. Ja siis ma olen väga katki omadega. Eile olin.
Ma vihkan oma halba tuju. Ma ei taha selline olla; selline kuri ja paha ja. >.< Aga raske on säilitada positiivsust (juhul, kui seda üldse on), kui koju tulles esimese asjana saad põhimõtteliselt sõimata jälle.
"Haridus pole üldse oluline, lihtsalt mingi nõme eluetapp. Peaasi, et juuksed blondid oleks."
Palju õnne! Okei, jah, me õpime koolis küllaltki palju ebaolulisi asju, ent meie silmaring siiski laieneb sellest. Ja ilma hariduseta pole ju mitte kui midagi peale hakata. Kui sa ikka puruloll oled, ega siis su blondid kiharad sind ei päästa.
________________________________________________