Ma dramatiseerin asju üle. Liiga palju.

Avastasin täna end mõttelt, et ma vihkan Tallinna. Kõikide kohtadega seoses on liialt palju mälestusi, eriti neid halbu. Ja kõik kohad tekitavad halbu emotsioone. Krahl on veel jäänud, seal on alati hea. Aga isegi vanalinn hakkab vaikselt oma võlu kaotama. Just suuresti nende rahvamasside tõttu, kes kõik seal on.

Viimasel ajal mööduvad mu õhtupoolikud Sakalas raamatut lugedes ja... Jah. Miks just Sakala? Ma ei tea. Parkides on pargivahid, kes häirivad, ja seal, kus pole, on virisevad vanakesed. Ja see on piisavalt lähedal, et vahepeal kodus kohvi joomas käia.

---

Tahtsin ka ise uskuda, et kui homme silmad avan, on maailm hoopis uus ja kõik probleemid lahendatud.

Aga tollal ei saanud ma sellest aru, et võin haavata kedagi nii rängalt, et ta sellest eal ei parane. Ei teadnud, et inimene võb lihtsalt oma elamisega teise inimese hävitada.

Kuid lõpuks selgus, et kuhu ma ka ei läheks, ei muutu ma iial. Ikka ja jälle kordasin üht ja sama viga: tegin teistele haiget ning lõhkusin ka oma hinge tükkideks.

// 00:15