Terve päeva kodus uneleda... Mingi kohutav püsimatus on. Keskenduda eriti ei suuda. Vahepeal lihtsalt lähed ja lebad voodis. Nii umbes kümneks-viieteistkümneks minutiks suudad raamatu kätte võtta. Kirjutad sealt vahepeal mõningaid häid lõike välja. Ja siis tüdined jälle. Pikutad veidi veel ning uurid, mis netimaailmas toimud. Midagi, jätkuvalt on igav, kohutavalt igav! Vaatad mõnd arvutis leiduvat filmi, mis tõenäoliselt on juba nähtud, aga mis sellest, ilus film on vähemalt. Muutud kurvaks, sest filmides on kõik alati nii õnnelikud. Siis paned mõne loo valjult mängima ja koristad veidi. Uhh, hirmus, su astma lööb välja ja hingata on raske. Köhid, köhatad, kuni lõpuks hakkab parem. Istud aknal, kuulad vihma sadamist ja hingad värsket õhku. Ja siis üritad taaskord internetis mingit tegevust leida. Peast käib muudkui läbi mõte, et igav on. Ja sa kardad mõelda, kardad teha asju, mis võiksid tuju jälle nulli viia. Üle kõige tahaksid sa praegu põgeneda oma ilusasse unenägude maailma, aga und ei ole ja sa pead siin kannatama. Voodisse lage vahtima minna oleks hoopis rumalam idee, sest siis ei takistaks miski sind mõtlemast. Lihtsam on internetis mingit tegevust leida ja mõtteid eemale peletada. Ehk varsti saad sinna oma ilusasse maailma põgeneda.
Lähitulevik tundub kohati nii lootusetu. Sa kardad, et kui see uuesti pihta hakkab, siis sa enam ei suuda teeselda ega head nägu teha. Juba viimati ei suutnud, miks peaks see paremaks minema? Siiani on ju kõik ainult allamäge läinud.
Sa tunned, et pead siit eemale saama, ära, või asjad ei muutugi. Puhkust ja vaheldust on vaja, et saaksid end koguda, et saaksid jõudu juurde, et veel üks aasta vastu pidada. Ja siis veel teine. Sest sa siiralt usud, et peale seda hakkab kõik jälle ülesmäge minema. Peab hakkama! Sa ju saad oma tahtmise, muidugi saad, peaaegu alati saad. Kahju ainult, et tolle ühe asja puhul ei saanud. Või ehk veel saad...
Sa kardad. Sa teed endale haiget. Teadlikult. Tahtlikult. Meelega. Sest teisiti ei oska ja ei julge.
Millegipärast sind ignoreeritakse. Sind märgatakse ainult siis, kui on vaja kellegi kallal vinguda või midagi halba öelda. Sa peaksid sellega harjunud olema, aga ei ole. Sa ei taha sellise vastiku tõsiasjaga harjuda. Aga ehk ongi parem... Sa ju ignoreerid neid ka.
Isegi suvel taob rutiin jalaga perse. Vabandust väljenduse pärast.
Joon kohvi, kuulan Unbreak my heart'i ja mõtlen nendele esmaspäevadele. Kahju, et neid tõelisi esmaspäevi enne sügist enam ei tule. Suvel pole see siiski sama.
________________________________________________