Kell on 2AM, silmad vajuvad kinni ja sa lähed magama. Keerad end voodis ühelt küljelt teisele. Vaatad kella - 3AM. Asi jätkub samamoodi. Vaatad uuesti kella - 4AM. Muutud juba pahaseks. Ennist sul oli ju selline väsimus, aga miks, miks ometi ei suuda sa nüüd uinuda... Vaatad viimast korda kella - 5AM - ja mõtled, et kui sa nüüd kohe magama ei jää, siis sulle aitab, siis sa hakkad mõnd filmi vaatama. Järgmine kord, kui sa kella vaatad, on see 1PM. Läks vist õnneks. Aga kurat, veel tahaks magada ju. Lubad endale veel tunnikese. Kui kell hakkab 2PM saama, ronid voodist välja, jood hommikukohvi ja vaatad netis ringi. Seejärel mõtled, et miks sa ometi nii vara ärkasid, nagunii midagi pole vaja teha. Ah, nüüd on juba hilja ka. 4PM suundud välja lõpuks. Enne rünnatakse sind kohutava sarkasmiga. Jalutad veidi, käid mõnes kohas, jalutad veel ja tormad siis koju, sest sulle ennist öeldi, et on vaja kodus olla. Koju jõudes avastad, et enam polegi vaja. No olgu siis, see on niivõrd tüüpiline, et sulle siin midagi ei räägita. Sööd halvasti maitsevat pitsat, jood kohvi ja lähed tagasi õue. Vihm! Kahjuks ainult mõneks hetkeks. Võtad suuna Krahli poole, jääd ukse juures seisma ja mõtled - minna või mitte? Minna! Pole ju siiski nii ammu käinud. Lähed ja hakkad raamatut lugema. Lugemine ei edene täna üldse. Lõpuks istud veel natuke niisama, vaatad ringi ning lähed minema.
Ausalt. See on ju kohutav. Ning ma jätkuvalt ei tea, miks ma seda teen üldse. Võib-olla on see mingil määral lohutav.
Kell on veerand viis. Ehk julgen magama minna?
Sometimes the people you know the least are the ones you need the most.
Sometimes you go looking for something you want. . . and find what you need.
________________________________________________