Granaatõunajook on suurepärane. Külm dušš on suurepärane.
Aga vahepeal tahaks teid kõiki perse saata. Et te olete olemas ja samas ei ole ka. Aga tegelikult olen ma ise süüdi, et ma ehk ei luba teil piisavalt olemas olla. Või ei taha. Kardan? Rumal minust.
Ja vahel ajavad tühised pisiasjad närvi.
"Joo vähem kohvi," ütles ta. Ma saatsin ta metsa selle peale. Ma ei saa juua vähem kohvi, oleks tahtnud öelda. Ei saa, pea hakkab valutama ja enesetunne on sant. Ja ma armastan kohvi.
"If you are not into metal, then you are not my friend..."
Kuidas saab maailmas, kus kõik tahavad, maksku mis maksab, ellu jääda, kohut mõista nende üle, kes otsustavad surra? Keegi ei saa seda teha. Igaüks tunneb ise oma kannatuste määra ja elu mõttetust.
Ma tahan hull edasi olla, ma tahan elada oma elu nii, nagu sellest unistan, mitte nii, nagu teised tahavad.
”Mis viib inimese selleni, et ta hakkab ennast vihkama?”
„Argus võib-olla. Või pidev hirm eksida, mitte teha seda, mida teised ootavad.”
Ta oli pisivigadest üle vaid selleks, et põhilised ja olulised asjad temast üle oleksid.
See on noorus, mis kehtestab oma piirid, ega küsi kunagi, kas keha ka vastu peab. Kuid keha peab alati vastu.
Aga elus on asju, mis jäävad alati samaks, ükskõik kust otsast neid vaadata – ja nad kehtivad kõigi puhul. Armastus näiteks.
Sellepärast polnud tal kunagi jaksu olla tema ise – olla inimene, kes vajab, nagu kõik ülejäänudki maailmas, teisi, et olla õnnelik. Aga teised olid nii keerulised! Nende reaktsioonid nii ettearvamatud, nad elasid oma kindluses, nad käitusid just nagu temagi, teeseldes, et midagi ei lähe korda.
________________________________________________