Vahest oli ta liiga rahulik ja hea enesevalitsusega. Nii mõnelegi klassikaaslasele pidi ta paistma jäine ja kõrk. Mina jällegi tunnetasin midagi muud - tajusin pealiskihi all midagi sooja ning habrast. Justkui laps, kes mängib peitust, varjus ta sügavale iseendasse, ometi lootes, et ta leitakse üles.
Teisisõnu ehitas ta enda ümber märksa kõrgema kaitsemüüri, kui mina seda eales teha suutsin. Ja tema müüri taga oli varjus enam-vähem seesama mis minu müüri taga.
Aga tollal ei saanud ma sellest aru, et võin haavata kedagi nii rängalt, et ta sellest eal ei parane. Ei teadnud, et inimene võb lihtsalt oma elamisega teise inimese hävitada.
Sulle meeldib kõigest ainult üksinda mõelda ning sulle ei meeldi, kui inimesed näevad, mis su peas toimub.
Minu jaoks oli reaalse ja unistuste maailma lahushoidmine alati keeruline.
________________________________________________