"On sul mõnikord kõigest kõrini?" küsisin ma. "On sul mõnikord hirm, et kõik läheb kuradile, kui sa ise ei hakka vastu rabelema? Näiteks - kas sulle meeldib koolis käia ja üldse kogu see krempel?"
"See on viimane tüütus!"
"Aga ütle, kas sa vihkad kooli? Ma tean, et see on viimane tüütus, aga mind huvitab, kas sa v i h k a d kooliskäimist?"
"Ei või öelda, et ma seda just vihkaksin. Tuleb ikkagi..."
"Aga m i n a küll vihkan. Issand, ja kuidas veel," ütlesin ma. "Ja mitte üksnes kooli. Kõike. Vihkan elamist New Yorgis. Vihkan taksosid, Madisoni avenüü busse, kus juhid ja kõik teised su peale karjuvad, et sa väljuksid tagauksest, vihkan, kui mulle tutvustatakse tüüpe, kes nimetavad Luntisid ingliteks, vihkan liftis sõitmist, kui tahaksin olla värskes õhus, vihkan, kui mulle Brooksi juures pükse jalga passitakse, vihkan, kui inimesed alati..."
"Tead, mis ma sulle ütlen?" katkestasin ma teda. "Sina oled õieti ainus põhjus, miks ma praegu New Yorgis istun. Ilma sinuta oleksin ma juba tont teab kus. Metsas või kuskil pärapõrgus. Ainult sinu pärast olen ma veel siin."
Viimasel ajal ajab tema optimism ja üleüldine rõõmsameelsus närvi. Iseenesest ju tore, kui inimene suudab igas olukorras oma optimismi ja positiivse suhtumise säilitada. Ja sellepärast ehk ajabki närvi, et mina ei oska. Ma oskan igas asjas ainult halba näha.
Ja peale tema kõnet viskan ma telefoni toa teise otsa.
Enesehävituslik... Ah, parem mitte. Lähen loen midagi. Et siis täna varakult magama minna.
________________________________________________