Küllaltki surnud on olla. Siiski, üle 24h on möödas ja ma pole veel magama jõudnud. Ja enne seda ka vaid see närune tunnike und. Aga ma ei tunne end sugugi väsinuna. Ma mäletan, et mitu head aastat tagasi olin ma peale kaht magamata ööd päris laip, panin igal võimalikul hetkel pea kätele ja silmad kinni.

Varahommikune rongisõit oli küllaltki sündmusterohke, peaks mainima. Aga see ongi vist asjade loomulik käik, kui rongis on terve suur hulk teismelisi, kes kõik lähevad Pärnusse jooma. Kui nende pidev jutuvadin üle viskas, panin pleieri põhja ja nautisin sõitu. Lõpus sai nendega isegi paar sõna vahetatud.

Igatahes, Piccadilly veinikohviku latte väärib mainimist.

Tagasisõit oli killer. Kogu aeg oli mingi tümakas põhjas ja pärast sõitu kõrvad kumasid. "Kuule, jah, ma Pärnus viskasin ta välja, ta oli nii segi omadega. Jäi kahest õllest nii täis. Ma nüüd sõidan tema autoga Talinnasse. Rool on päris hea." Või midagi sarnast.

Ja ei, Tallinnasse jõudes ei saanud koju, vaid ühele sünnipäeva tähistamisele. Ütleme nii, et mingi hetk enam ei jaksanud naerda ja see vist on hea. Et natuke oli hea. Öine jalutuskäik Statoili oli ka hea, värskendav. Ja Statoil on elupäästja.

Ja siin ma nüüd olen, jalad katki ja valusad ja luban endale, et nüüd ei kanna ma tükk aega neid kingi. (Nagunii ma teen seda.)

Kohv joodud, nüüd on hea olla ja võib vist pleieri võtta ning teki alla pugeda ja end välja puhata. Või jätaks veel ühe öö vahele? Ei jaksa, keha on väsinud, selg on valus, jalad on valusad...

Ma nägin täna midagi kohutavat. Kurb ja vastik vaatepilt.

// 04:38