And again. I'm falling apart. Slowly...
Ja et mõtteid eemale peletada, sõidad end GTA's surnuks (ühel autol on lihtsalt suurepärane kiirendus, pikal sirgel võtab vägeva hoo sisse) või tapad inimesi (ja saad politsei kaela). Või kirjutad tühjale lehele rumalusi, mis tegelikult on mõtted, mis sul peas on, aga kirjutamine ei lase neile nii palju keskenduda. Kirjutades tunduvad nad tühipaljaste sõnadena, mitte kurbade mõtetena. Ja hetkeks võtad isegi raamatu kätte, aga pikalt sellesse süveneda ei suuda, jälle. Ja kõik sellepärast, et sa järjepidevalt kujutad asju ette, ei usu iseendasse ja kardad alati kõige halvemat.
(Näe, kõige kurvema(?) osa kustutasin ära. Noh, parem mitte. Pole vaja.)
I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I don't hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you I hate you. Vot umbestäpseltnatuke selline tunne ongi.
Lähen magama. Hommikuks on elu ilus(am) jälle.
________________________________________________