Ma olin suutnud selle sarkasmi ja vastiku nähvamise juba ära unustada. Ma lihtsalt vaikisin ja kuulasin ära. Nagu alati, ei olnud ta millegagi rahul.
Arvuti kasutamine ei tee käele just head.
Silmad vajuvad kinni.
Tahaks osata asjadest loobuda. Maha jätta. Hüljata. Mis iganes. Aga asjast, mis on korraga maailma parim ja maailma halvim, on nii raske loobuda. Ja ma kardan.
Kui ma silmad sulen, näen ma kogu aeg üht ja sama. Kohad ehk on veidi erinevad, muidu on kõik sama. Oh, kaunis ebareaalsus.
Kuulan hetkel Terminaatorit. Vanade ilusate aegade mälestuseks.
Vägilased, Oort ja Anu Taul on muidu tänase päeva põhimuusika.
________________________________________________