Öösel sadas vihma. Lamasin lihtsalt voodis ja kuulasin. Kui ma poleks nii neetult väsinud olnud (nagu ma viimasel ajal kogu aeg olen; väsinud mitte millegi tegemisest?), siis ma oleks jalutama läinud.
Uudishimu on üks vastik asi. Liiga palju võib teada saada; liiga palju selliseid asju, mida oleks parem mitte teada; liiga palju asju, mille teadmine teeb haiget.
Krahl see-eest aitab alati. Kõigepealt pool vanalinna läbi jalutada ja siis poolteist tundi Krahlis raamatu seltsis veeta. Peas oli nii palju erinevaid mõtteid, häid ja halbu.
Ja koju tulles algab jama pihta jälle. Kõik on nii segamini siin. Kõik ignoreerivad üksteist ja ei saa omavahel suheldud. Mina lihtsalt seisan arglikult nurgas, ootan ja vaatan, millal minu kallal jälle vinguma hakatakse.
---
Inimene armastab ainult oma muresid rehkendada, oma õnne ta rehkendada ei oska. Kui ta seda hoolega teeks, siis ta näeks, et igaühele on omajagu õnnegi varutud.
Ma ei taibanud, et ta peitis end meelega iroonia maski taha; et see on häbelike ja neitsliku hingega inimeste tavaline ja viimane sõjakavalus, kui keegi neile jõhkralt ja pealetükkivalt hinge poeb; et eneseuhkus ei luba neil viimase hetkeni alla anda, kuna nad kardavad oma tundeid välja näidata.Dostojevski.
---
Aga tema üle on mul nii hea meel. Et ta mul olemas on. Alati. Kogu aeg. Et ta ootab mind aknal, kui ma koju tulen. Ja jookseb uksele vastu ja nurub pai. Ja kuulab mind alati ära, teeb mjäu ja vaatab armsalt rumala näoga otsa.
________________________________________________