Kõik algab otsast peale jälle. Vaikselt, õige vaikselt kukun ma jälle selle sügaviku poole, kust ma just välja sain. Ma tean-tunnen seda. Sest pole ju millestki kinni haarata ja nii ma veerengi tagasi alla. Kui oleks, millest kinni haarata, oleks kõik hästi. Surnud ring, põhimõtteliselt. Kukud sellesse koledasse musta sügavikku, oled seal mõnda aega, hakkad tasapisi välja ronima, veidi aega suudad väljas püsida, otsides midagi, millest kinni haarata, aga kuna sa ei leia seda, siis hakkad jälle tagasi sügavikku vajuma.
Ma ei taha sinna tagasi vajuda. Halb on. Aga ma ei oska ka midagi teha, et sinna mitte vajuda.
Kui te huvi ei tunne, siis mul on ka täiesti ükskõik. Peaksin vist poodi minema ja end jäätisega varustama. Või millegi heaga, et oleks täisväärtuslik
nolife. Väike jalutuskäik ei teeks ka paha, iseasi, kas ma viitsin. Sügaviku serval püsimine võtab kogu jõu ja jaksu.
Kõik on nii valesti. Või ei, mina olen segaduses.
Ma loodan, et seekord ilmateade ei valeta. Soe vihm on täpselt see, mida praegu vaja oleks. ^^
________________________________________________