Aga võib-olla ongi nii parem. Lihtsalt ootan ja vaatan, mis juhtub.
Emotsionaalne ebastabiilsus on tagasi. Jälle ma jooksen kõige halva eest. Millal ma ükskord leian endas piisavalt jõudu, et mitte minema joosta ja ära kannatada. Ma ei saa ju lõpmatuseni sedasi...iga kord ära joosta. Alati pole võimalik.
Ta jättis mulle ühe asja. Ma vaatasin seda ja hakkasin nutma. Ma ei saa temast aru. Ühel hetkel on ta hea ja tundub nagu ta hooliks. Aga järgmisel hetkel jälle ütleb halvasti.
Istusin tund aega üksi mere ääres. Hea oli. Panin silmad kinni ja nautisin muusikat, olin omas maailmas. Päike soojendas. Ja tuul oli külm.
________________________________________________