Sest et peas valitses tühjus. Tühjus, mis pani naeratama ja pisiasjadest rõõmu tundma. Kuni eilseni. Reaalsus koputas uksele. Ja seda sõna otseses mõttes. Tehti jälle selgeks, milline luuser ma olen. Armas, imearmas.
Istuda aknal, juua kohvi, taustaks kuulata Pulpi ja lihtsalt ümbruses ringi vaadata... see on midagi head. Ja tulevikuplaanid said sedasi natuke selgemaks.
Et oma olematusse ellu põnevust tuua, siis peab vist ikka täna selle käigu ette võtma. Ma ei suuda siin istuda enam. Ah, eks näis, mis hommik toob.
________________________________________________