Viimased õhtused päikesekiired paistavad tuppa. Istud diivanil, kohvitass käes ja loed raamatut. Varsti tuleb kiisu sind segama ja tähelepanu nõudma. Teed talle pai ja üritad edasi lugeda. Päikest enam ei paista. Vaatad vahelduseks, mist telekast head tuleb. Jääd mingit filmi vaatama. Jood veel kohvi ja tunned end hästi, et kedagi teist pole kodus sind segamas. Vahepeal tuleb teine kiisu ja poeb sulle sülle. Pärast filmi lõppemist pikutad veel diivanil. Lugemiseks on nüüd juba liiga pime. Ja lõpuks korjad asjad kokku ning lähed tagasi oma tuppa.

(Juba Juuli?)

Ma ei ole kolm päeva ühegi i n i m e s e g a rääkinud. Internetisuhtlus ja müüjad või raamatukogutöötajad ei loe. Veider on. Aga mis seal's ikka. Loen luuletusi ja söön odra-kohupiimakaraskit.

Ise tead küll, et solvud ilma põhjuseta, et sa lihtsalt mängid solvumist, aga krutid end ometi niivõrd üles, et lõpuks solvud päris tõemeeli.

Ükskõik, mispidi seda asja ei arutataks, ikka tuleb välja peamine: alati olen esmajoones mina kõiges süüdi, ja mis kõige ülekohtusem - süüdi ilma süüta, nii-öelda loodusseaduste põhjal.

Fjodor Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt".

// 00:38