Varsti on 30h täis, und ei ole. Ja mingil hetkel oli mul nii neetult hea meel oma unetuse üle. Mulle ei meeldi võõras autos või suvalises kohas magada. (Ja ma vist siiski suutsin kofeiinitabletid ära kaotada, kuskile maanteele näiteks, sest kodus neid ka ei ole.)
Mõtlesin tagasiteel osside autos sõites kõik välja, mida ma öelda tahaks. Kuidas põhjendada. Või õigemini selgitada. Aga nagunii on pohui ju. Kuigi ma ei taha, et juhtuks sama, mis alati juhtub. Kuigi see poleks täpselt sama, ma olen kauem vastu pidanud.
Ja ühtlasi avastasin, kui raske on loobumine. Sest sellisel juhul peaks ma peaaegu kõigest loobuma. Pöörduma tagasi selle elu juurde, mis oli aasta tagasi ja mis oli halvem. Mitte, et praegune tunduvalt parem oleks, aga siiski-siiski! Kõik asjad on nii seotud omavahel.
Kell üks keset Tartu maanteed laulda on ka omamoodi tore. Noh, tuleb ju positiivne olla, hoolimata sellest, et autosid sõidab ülivähe ja pooled neist lähevad lennujaama. Ja lõpuks tuleb kolmekesi mingisse kaubikusse ära mahtuda. Alguses ei saa aru, miks kaubik juba teist korda beniisni võtma läheb. Ja siis kolmandat. Asi sai selgeks - postivedu.
Aga Maailm on kena.
Tagasisõit. Esimene auto viib meid Valga risti, 7 km Tartust. Meeletult palju küll, aga noh, vähemalt teistest hääletajatest eemale. Järgmine viib Jürikülla, juhil on käsipiduri juures pakk snuffi. Jürikülas on ilgelt palju rekkasid. Kena. Ja lõpuks - ossidega Tallinnasse!
Ja siiski, sain kuue raamatu võrra rikkamaks ja 28 krooni võrra vaesemaks, millest nüüd küll eriti kahju ei olnud, kui eirata fakti, et see oli mu viimane raha. Ja lõpuks sattusin hoopis omadega miinustesse.
Öine maantee on kena. Lillakasroosa taevas ja uduloor põldude kohal.
Ja palun, laske mul ka olla vahepeal. Äkki teeks nii, et helistaks ülepäeva. Ausalt, ma ei jaksa iga päev seda neetult õnneliku häält kuulata, mis kõne lõpus ütleb midagi stiilis: "Katsu ikka positiivsem olla!" Mis mina teha saan, et ma pessimist olen ja elada ei oska. Jah, eks muidugi, kohati ma imetlen ta annet olla kogu aeg siiski positiivne, kuigi ma tean, et tal ei ole kõik hästi, kaugeltki mitte.
Kui võõras autos sõites tasapisi suunurgad allapoole vajuvad ja nututuju tekib, siis ei ole vist hästi. Ja kui vahepeal tahaks karjuma hakata, siis ei ole vist ka hästi.
Külm on. Toas on jahe. Ja öösel oli nii külm.
Mul on palju uusi häid filme. Kohe teen omale röstsaiu ja kohvi ja hakkan filmi vaatama. Heahea. Ehk peab teise öö ka vastu. Magamata. Võiks ju. Oleks eneseületus.
Segased mõtted ja segiläbi, aga mis sellest.
Avastasin, et kui ma end kogu aeg piisavalt tegevuses hoian, ei uudishimutse liialt ja tean, kui parasjagu nagunii ei saaks, siis ma tunnen end isegi küllalt hästi.
Gary Jules - Mad World
________________________________________________