Silmad muutuvad aina raskemaks. Aga ei, ma ei lähe veel magama, mind ootab film.
Aga jes. Tartu oli jälle. Esialgne plaan oli, et laupäeva varahommikul Tartusse ja õhtul tagasi. Ei õnnestunud, kuna ma jäin alles kuuest magama ja seitsmest oleks pidanud ärkama, magasin edasi. Lõpuks kahe-kolme paiku sain kodust liikuma. Viru juures avastasin, et kuradi mõttetu on paariks tunniks Tartusse minna, tormasin tagasi koju, võtsin veidi soojemaid riideid ja asju ning uuesti linna, et siis maanteele minna. Koeraga mees viis meid Paideni. Edasi saime u-pop'i fotograafiga (vist), kes tegi palju punast Marpsi. Tartusse jõudes ta muutus natuke kurjaks, kuna Tartu pidavat kõige lollima liikluskorraldusega linn olema. Aga noh, saime õnnelikult kesklinna. Edasi oli Pirogov ja mingi sild ja veidi veini ja Emajõgi ja Supilinna mänguväljak ja seekord sai isegi magada.
Mingi hetk õhtul ma leidsin, et nüüd oleks sobiv aeg lapsevanemale teatada, et ma olen Tartus ja tulen homme õhtupoole koju. Ta ei hakanudki vinguma, õnneks. Oli üpris õnnelik teine, et ma ikka endast märku andsin.
Hommikust sõime Tsink Plekk Panges, nuudlid ja värgid. Pärast veel Maailmas üks jäätisekokteil, veidi Pirol aja surnuks löömist ja bussijaama. Tagasi bussiga siis, vihma sadas ja mingi teeremont vms oli, seega hääletada oleks olnud suhteliselt niru. Buss oli täiesti täis ja laiutada ei saanud. Kuulasin suurema osa ajast muusikat ja naeratasin Tartu linnale hüvastijätuks. (Sest nüüd ma tõesti nii pea sinna ei lähe. Edaspidi lahendan kõik oma probleemid Tallinnas ära ja ei põgene kuskile. Saan hakkama. Pean saama.)
Hommikul peab kooli minema ja see saab raske olema. Loodan, et ma saan rahulikult kuskil nurgas istuda ja magada, teised võivad asju mõelda-korraldada.
Ühest asjast ma ei saa endiselt aru. See ei tundu õige, aga ometigi nägin ma ju seda oma silmaga. Ah, eks näis.
Cake - I will survive.
________________________________________________