Midagi oleks nagu puudu, valesti. Ma vihkan, et alati nii peab minema. See tundus näkku naermisena.
Kui pea kaks aastat on kõik ühte moodi ja ühel hetkel enam pole, siis on halb küll.
Aga ma lähen ja mõtlen nüüd neid veidi halbu mõtteid (kohati head, minu jaoks), mis teevad rahulikuks. Üritan endas selgusele jõuda.
And I spent oh so many nights
Just feeling sorry for myself
I used to cry
But now I hold my head up high
________________________________________________