Näe, see misantroop, kes mu sees peidus on, tuli jälle välja. Eile ja täna ja üleeile ja ma kardan, et homme ka. Värdjad.
Ma ei jaksa enam. Ma ei viitsi. Ja ensese sundimises pole ma kunagi eriti osav olnud.
Ootan.
Praegu tahaks kõige rohkem ainult magada, näha ilusveidraid unenägusid ja siis halbadel hetkedel mõeldad nendele unenägudele ja nägu läheb iseenesest naerule.
Pean hakkama iseendale antud lubadustest kinni pidama. Hea on küll kõrvale põigelda, aga see teeb asjad ainult hullemaks. Hetkeks ehk on parem, kui sedagi. Viimasel ajal mitte.
Mis iganes.
________________________________________________