Kuna nüüd on mul veidi rohkem aega, siis võiks paar sõna mainida ka neljapäevaõhtusest teatriskäigust (või õigemini - Kumus käigust), lavastuseks oli siis VAT teatri "Kalevipoeg". Šveitlase nägemus meie rahvuseeposest. Midagi halba otseselt öelda ei oskagi, aga kuna rekvisiite, lavakujundust ega mitte midagi polnud, siis muutus asi lõpuks natuke väsitavaks. Tuli ju kogu aeg hoolega miimikat jälgida. Ja kuna üks isik oli mitme tegelase osas, tekitas vahepeal segadust, kui ei jälginud korralikult. Aga huumorit oli ka ja kokkuvõttes küllaltki lõbus.

Ja et jätkata sarnastel teemadel, siis veidi kirjandust ka. "Madame Bovary" näol. Kui terve raamat kohati veidi venis, siis lõpp (viimane lehekülg täpsemalt) oli selline, et ma lihtsalt ahmisin endasse selle, lugesin sekundiga läbi ja lõin raamatu kinni, et veidi toibuda ja siis uuesti lugeda. Sest see oli nii kohutav tegelikult, kuidas kõiki Bovarysid tabas julm saatus - kes suri, kes oli raskelt halvatud, kes pidi juba lapsena rasket tööd rügama.

"Tuleb kord päev, kus kohtad teda," kordas Rodolphe, "ühel ilusal päeval, kui oled juba lootuse jätnud, kohtad teda äkki, siis avardub silmapiir justnagu mingi hääl hüüaks: "Siin ta on!" Siis tunned tungi usaldada sellele inimesele kogu oma elu, anda talle kõik, ohverdada kõik! Pole vaja vastastikuseid selgitusi, kõik on sõnadeta aimatav. Unelmais on juba kohtutud. Ühesõnaga, õnn on käes; see aare, mida oled nii kaua otsinud, on siinsamas sinu ees. Ta hiilgab, sätendab. Aga sina kõhkled veel, ei julge seda uskuda. Oled pimestatud nagu pilkasest ööst valguse kätte astudes."

Ja laupäev Pirital:


Nüüd ma vist suundun tagasi Dostojevski "Idioodi" juurde.

// 23:00