Staadioni mustrit jälgides läheb jooksmine palju lihtsamalt, nii võiks lausa õhtuni seal neid ringe joosta.
See teadmine häirib, närib hinge, kripeldab. Miks, oh miks küll? Ma ei taha sellest eriti mõelda, aga paratamatult tulevad need mõtted sulle keset kontrolltööd pähe või keset lugemist. Ja segavad ja segavad ja segavad ja ära ka ei lähe.
Isegi kell viis õhtupoolikul vajub lugedes silm kinni. Sest nii on ju tunduvalt parem, ilusamad mõtted tulevad pähe ja reaalsus ununeb.
Hetke pärast poen ma tagasi teki alla ja jätkan lugemist, vahepeal ehk luban endale pooletunnise uinaku. Ja ignoreerin fakti, et homme on matemaatika kontrolltöö. Ning tegelikult peaks oma idiootset monoloogi ka veidi ümber tegema. Aga ma ju saan hakkama. Mul ei ole muud valikut.
Kurvaks teeb.
________________________________________________