My world is falling apart again and so am I.
Kena teada, et sind ei taheta siia. Mitte, et ma ise nii väga siin olla tahaks, aga muud valikut ju ei ole.
Ma pean need kaks-kolm päeva kuidagi vastu pidama.
Praegu tasuks end kokku võtta, pisarad silmist pühkida ja geograafiat õppida. Aga ma ei taha ju. Mis mõttega.
Tuleb lühike öö jälle.
(Aina enam ma imetlen emotsionaalselt stabiilseid ja tugevaid inimesi. Tahaks ka. Olla tugev ja et mu maailm ei vajuks kokku kogu aeg ja et suunurgad oleks stabiilselt ülespoole.)
________________________________________________