Pärast magamata ööd on koolis kõige sürrim ja juhtuvad kõige sürrimad asjad. Põhiliselt on asi vist selles, et niimoodi ei saa enam mitte millestki aru. Ei jõua kohale, kus sa oled ja miks sa seal oled ja miks sa minema ei lähe. Ja järgmisel hetkel on sul meeletutes kogustes energiat, nii et öösel magada saanud inimesed sind kui hullu vaaatavad ja tahaksid sulle raamatuga pähe lajatada, et sa ometigi paigal püsiksid ja vait oleksid.
Ja, näe, ma olin täna joodikust päkapikk, hoolimata sellest, et ma kogu seda jõuluteemat absoluudselt ei salli, eriti veel varasügisel.
Ja kvaliteetõhtu Krahlis, vahepeal Kompressoris söömas ja uuesti Krahlis. Teadlikult ei tulnud ma Krahlist enne ära, kui inglise keele essee mingilgi määral valmis, sest ma teadsin, et koju jõudes on niivõrd suur kiusatus voodisse vajuda ja kõik muu unsutada. Kui mitte enne, siis kell 22, kui 35 tundi ärkvelolekut täis tiksub, lähen küll ära magama.
Jah-jah, jumal tänatud, et homme peab alles kolmandaks tunniks end kooli lohistama.
Eneseväljendusoskus ja muu säärane on pärast pikka ärkvelolekut üllatavalt hea, raisk. Ma mõtlen, et peaks vist ikka oma kõne ka säärases seisundis kirjutama. Ja kõik tulevased esseed, ettekanded ja asjad. Sellised lollakalt-geniaalsed ideed ja mõtted tulevad ju ka siis. Ja filosofeerimise tuju ja..
Peas mõlguvad täna ilusad mõtted. Olgugi, et need on niirvõrd udused, et ma neist eriti aru ei saa, aga ma tean, et nad on ilusad ja ma usun siiralt, et lähiajal saabki hea ja tore olema. Päriselt, reaalselt, mitte ainult minu unistustes.
Väsimus tekib vaikselt.
________________________________________________