Minu meelest oli see ilus, kuidas Tolstoi kirledas Anna Karenina rongi alla hüppamist ja hiljem tema verist laipa. Realismi teoseid lugedes tuleb mul nendes kohtades, kus kellegi surma (tavaliselt on põhjuseks enesetapp) kirjeldatakse, naeratus näole. Julm? Aga ühest küljest võetuna ongi need tegelikult teose kõige positiivsemad kohad, vähemalt enesetapja jaoks. Üldiselt tehakse enesetappe siis, kui ei nähta enam muud pääseteed, kui oled omadega nii suures ummikus. Ja seega on hea, kui lõpuks neist kannatustest lahti saada. Kuigi. Teisest küljest võib see lähedastele raskusi juurde tekitada. Hah, noh, siis tekib lahe ahelreaktsioon. Üks tapab end ära ja järjest teised ka. Aga aitab sellest mõttekäigust, ma ei usu, et just paljudele selline värk meeltmõõda on.
Eilne saavutus: vaatasin üle mitme kuu telekat (
In America) ja ei jäänud seejuures magama! (Oluline fakt on ka see, et eelneval ööl olin tunnikese maganud. Mh, magamatus on tunduvalt parem, energiat on rohkem ja nii.)
Elada, et süüa või süüa, et elada? Noh, minu puhul seda esimest praegu. Kuradi hea on. Ja jumal tänatud, et ma sellega piiri pidama ei pea.
Mõned asjad kaovad märkamatult.
Maailm on valus, maailm teeb haiget vahel,
maailmas olema peaks hea
kus oleks valu, ei muret, ülekohut
kas tuleb aeg see hea, ei tea.
Usk, lootus, armastus, kas sõnad vaid
kus seda näha saab, sinna läheks sedamaid
________________________________________________