Tegin väikese pausi. Järjekordse. Kõige pikem novell on loetud, neli veel.
Pidasin täna kõik tunnid koolis vastu. Nad sunnivad meid selle jubedusega (luulekavablablavms) uuesti esinema järgmine nädal. Aah, ma ei taha ju. Aga pole vist pääsu.
Pärast jõudsin natuke Krahlis ka olla, sain lugemissoovitusi ja veidraid pilke. Lubasin homme detailselt kirjeldada kõige võikamaid
Saw III stseene. Ühesõnaga, jah, õnnestus see täna ära näha. Kohati oli tõesti kehvem, kui eelmised.
Story oli igavam. Verd ja rõvedusi oleks võinud rohkem näidata. ^^ Ja üldse. Aga siiski, ma jäin rahule. Minge vaadake ise, kui teada tahate, kuidas on. (Mõningate kohtade ajal pool saali lihtsalt naeris. Ja paar kohta isegi ehmatasid ka.)
(Latte maksab Coffee In'is nüüdsest 24.-, röövlid. Igahommikune kohv jääb ära, nii halbade ilmastikutingimuste kui ka kallite hindade tõttu.)
Kui ma koju jalutasin, siis üks vanemapoolne naine röökis telefonis väga koledate sõnadega meessoost isiku peale. Mainis midagi meie riigi langemisest. Üleüldse, suhteliselt hull naine tundus olevat.
Taaskord on hommikuse trammisõidu muusika Ultramelanhool - Talvehommik. Jah, ma olen jälle laisaks muutunud, aga selliste ilmadega kõnniksin ma eriti kaua kooli. Libe, külm ja mis kõik veel.
Lugemise asemel tahaks praegu hoopis sooja teki alla pugeda ja umbes homse õhtuni seal olla. Magamata öö annab tunda.
Aga oleks ju kohutav, kui inimestel ei oleks tundeid?
"Inimese mugavus ja rahulolu pole väljaspool teda, vaid temas eneses." Tšehhov, jep.
________________________________________________