Hetkeks tundus mulle, et reede õhtu möödub kodus. Õnneks mitte. Peaks mainima, et küllaltki sisukas õhtu oli isegi. Natuke Krahli, natuke vanalinna, veidi rohkem Patrickut ja õhtu lõpuks taaskord Levikas korraks.
Ja nii hea oli mõningaid inimesi näha. Kuulda, et neil läheb hästi. Jõuda arvamusele, et tore on, et meil ka vahelduseks hästi läheb. Kunagi ju ei läinud. Kahju ainult, et need kohtumised niivõrd põgusad olid ja juba tuli edasi joosta või joosti edasi.
Ma ei saa aru, miks hakatakse paljusid inimesi väärtustama alles siis, kui teie teed lahku lähevad.
Tegelikult olen ma surmväsinud ja tahaks ära voodisse vajuda, aga ma ei jaksa isegi seda üht sammu astuda.
________________________________________________