Jäin eile kell kuus magama - ehk siis, kui oleks pidanud ärkama. Õnneks suutsin vaid pool tundi õndsat und nautida ja ärkasin ehmatusega. Koolis ei olnudki väga unine olla, küll aga oli pea musti mõtteid täis. Ja äärmiselt igav on olla kirjanduse tunnis, kui arutletatakse teost, millest sinad oled vaid 45 lehekülge (~kolmesajast?) lugenud (kuid lugemiskontrolli siiski positiivselt sooritanud).
Ülejäänud päev oli ka küllaltki ebatavaline.
Praegu tahaks ainult üht - magada. Ma ei tea ainult, kuivõrd see õnnestub... tal on külalised jälle ja tasa nad ei oska olla. Ja tegelikult peaks monoloogi välja mõtlema. Aeh, tüütu. Eriti saamatu tunne on ka. Ma ei oska praegu muud teha kui nutta. See kõik häirib, aga minu sõna ei maksa paraku midagi.
Ma olen nii läbi omadega. Igatpidi. Mõte ei tööta enam ja keha on väsinud. Kogu see unetuse asi annab tunda vaikselt.
Klapid pähe ja voodisse pikali... parem ikka, kui mingit naeru ja jubedat muusikat teisest toast kuulata.
________________________________________________