Kurbus puges hinge vahepeal, aga ma ajasin ta ära. Muusika teeb imesid.

Yeah, that acid summer
We were wasted and happy
We were laughing in the sunshine.

Ümberringi ja minus endas on liiga palju negatiivset olnud viimasel ajal. Tervis paneb näkku ja päevast päeva peab kuulama, kuidas siin perekonnas üksteist ainult koledate sõnadega kutsutakse ning üksteise peale karjutakse. Praegu on mul õnnestunud ise pealtvaatajaks jääda, kuigi ega see pole palju parem, kuulan vaikides pealt ja hoian pisaraid tagasi, sest kogu aeg on hirm, et varsti saan mina jälle mõne sarkasmiavalduse osaliseks või mõne ilusa sõimusõna.

You always make me cry
You seem to wanna hurt me
No matter what I do

Vahepeal on hea tulla (reede) õhtul varakult koju, lugeda Karevat ja puhata ning mitte magada järgmist päeva maha.

Manic Mondays singing you to sleep
You could use some time to breathe
Wake up please
A lonely weekend isn't what you need

Mul on nüüd poole vähem juukseid (aga neid on ikka kuradi palju!) ja nad on poole heledamad, veidi isegi blondid, höhö. Aga hea on, mul oli vaheldust vaja.

Aga kasulik olla ma küll ei viitsi. Noh, et õppida ja nii. Samas, peaks. Uus periood on praegu ju hästi alanud (as always), ei taha ära rikkuda (as always). X)

+ Ma kirjutasin täna elu halvima (seekord päriselt:D) ja lühima kirjandi teemal "Ilukirjandus on inimhinge peegel." Väga halb teemavalik oli. Kõigist teemadest oleks osanud ainult natuke kirjutada.

Come up and see me, make me smile.

// 21:35