Ei, ma ei ole päris ära kadunud. Lihtsalt vahepeal polnud ligipääsu internetile ja siis polnud jälle tahtmist, kartuses, et liigne nutt ja hala tuleks.
Lühidalt ja kokkuvõtvalt võiks öelda, et 22.02-28.02 oli haigla. Nägin ja kogesin igasuguseid huvitavaid ja vastikuid ja meeldivaid (jaa, isegi meeldivaid) asju. Veetsin pool ajast intensiivpalatis (vahepeal jäi arusaamatuks, miks ma seal olen, sest ülejäänud inimesed seal olid pooleldi liikumisvõimetud ja üldse poolsurnud olekus), ülejäänud aja kurikuulsas palat nr kuues (ma tean vähemalt kahte sellenimelist novelli/jutustust).
Keskhaigla operatsioonilaud oli igatahes väga niru.
Dreeni auk on peaaegu kinni kasvanud. Niiet enam pole võimalust, et õhk kopsust väljuks kuskilt veidrat teed pidi. X)
Haiglast koju tulles oli ilgelt vastik tühi tunne. Haiglast välja saamise ajast alates olen suurema osa ajast kodus vegeteerinud. Ja seda teen ma mõnda veel. Vegeteerin ja vahepeal käin väljas jalutamas ja siis jälle löön aega surnuks. Selline põnev elu. Sotsiaalne elu on ka uue taseme saanud - tervislikud jalutuskäigud, hee. Suitsused ja rahvarohked pubid-kohvikud ei tuleks praegu kõne allagi. Ja need tekitaks liialt kiusatusi. Ja üldiselt ootan praegu järgmist arstil käiku, et saaks juba teada, kas tuleb opile minna või ei. Ausalt öeldes Mustamäe haigla väga ei tõmba, Keskasse veel võiks tagasi minna, seal on juba oma ja hea. Aga noh, tervise võiks juba ükskord korda saada. Pooleldi eraku ja noliferi elu pole päris minu jaoks.
Ma olen hunnikutes häid filme ka vaadanud vahepeal, aga mainiks ainult
King Kongi, mida ma hetk tagasi vaatasin.
"And Jackson seems to have an almost uncanny skill in manipulating his audience's emotions - you will cheer, you will laugh, you will cry, you will really be on the edge of your seat and you will be truly and thoroughly disgusted in at least one part of the movie..." Ja täpselt nii ongi.
________________________________________________