üksi. päris üksi. lõpuks ometi. isegi punast autot pole maja nurgal näha olnud. hea on, justkui omamoodi puhkus. vahepeal tekib kergelt tunne nagu elaks üksi. aga kui ma üksi elaks, siis mul küll ei oleks kolme tuba. maksimaalselt kaks, sest elutuba oleks ju kena omada, kuigi ma seal eriti aega ei veedaks. aga kord kvartalis äkki tahaks telekat vaadata (magamistuppa telekas? ei, mul on ju arvuti, milleks..) ja külalisi kutsuda.
viimased paar päeva olen ma praktiliselt voodis elanud. kuna kedagi ei ole, siis on ka sülearvuti minu käsutuses ja otseloomulikult vedasin selle siia... ma olen suutnud juba läpakatega ära harjuda (vanasti valmistas neil trükkimine raskust pisut, on ju ikka teistmoodi kui tavaklaviatuuri kasutada), aga selle arvuti peale on keegi kaval morssi kallanud ja osa klahve töötavad kehvasti.
mulle meeldib, kuidas õhtupäike kööki paistab. punased kapiuksed tulevad nii mõnusasti esile.
ja mul on roosa taevas praegu! lillakasroosad pehmed udupilved. kena. roniks või kohvitassiga aknale, kui vaid aknalaud nii must poleks. ja-ja, varsti teen suurpuhastuse ja viskan pool kraamist välja.
aura viinamarjamahl on nii halb, selline liiga maguskange ja ma lahjendan/segan seda veega, maitseb parem. see on see, et poodi korraliku mahla järgi ei viitsinud minna. homme ka päev.
homsest hakkan elama jälle. teen elu, ükskõik, mil moel. palju on kohti, kuhu pole ammu jõudnud, suuresti laiskusest tingituna. kuna praegu lubab ilusaid ilmu, siis peaks kasvõi selle suve esimese jalutuskäigu piritale ette võtma. üleüldse, hetkel on selline tunne, et jalutaks või terve tallinna läbi. kaamera kaasa, pleier head muusikat täis ja siis võib vabalt igal pool seigelda.
I love the sound of you walking away, you walking away.
Mascara bleeds a blackened tear, oh.
________________________________________________