________________________________________________
Never too late.
kolmapäev, september 19, 2007

nii on päris raske vene keele kirjandit kirjutada, kui mõte töötab inglise keeles.

minu õnnetuseks on mind eriti suure koguse unega õnnistatud viimasel ajal. kogu aeg ainult magakski. aga ei, tuleb igasugu muid asju teha. kuigi päevakavas on juba ka õhtune uinak. (tavaliselt tulevad uinakud alles kevadel, enne seda saan ilma hakkama. well, enam mitte.)

ps. varsti on reede.


"Lõpustseen.." mõtles Anna, kui sõbranna oli läinud. "Mis siis, kui tuleb lahkuda enne lõpustseeni?" Kui rumal näidend oli elu, eriti kui oma osa ei tundnud ja etteütlejat polnud! Kui tema lahkub, ei plaksuta talle keegi. Ta pole oma osa hästi mänginud.

Ristikivi "Rohtaed"

miks, oh miks oli Ristikivi eesmärk kirjutada romaane ilma mingi põnevuseta? no veidi põnevust, mingi puändi võiks ikka romaani sisse pikkida! ma ei taha väite, et tegu oli surmigava teosega. lihtsalt, ma terve raamatu vältel ootasin, et nüüd midagi juhtuks, midagi peale igapäevasündmuste, aga ei..
lõpp oli küll nunnult sünge. lugesin bussis, ise ka juba omajagu tujutus olekus olles, klappidest tuli imogen heap'i "hide and seek" ja nii ta seal raamatulehtedel suri..

uni tahab must võitu saada. aga pean veel ühiskondlikult targaks saama. oeh. õnneks on ka olemas varajased hommikutunnid.



// 23:01


muu
Blogger
Site Feed



arhiiv