kardetavasti kõige sürrim esmaspäev üldse.
teisipäeval anti mulle taaskord vaba valik otsustada, kas tahan veeta veel ühe nädalakese (või ehk seekord vähem?!) oma elust haiglas. kas tahan minna veel korra nugade alla ja piinelda, ent seejuures saavutada see neetud hea rahulolu tunne ja harmoonia, sest ometigi on haigla üks vähestest kohtadest, kus suudan end välja puhata ja korda saada. aga kolm korda ühe aastanumbri sees tundub neetult palju. ja nii lähengi hetkel lihtsama vastupanu teed ning unustan sootuks selle.
saag IV vaatasin ka ära. päris mõnusalt verine ja rõve. kena ju, kui film algab inimese lahkamisega, kui võetakse välja magu ja aju ja. : )
vihmane tartu on veel nukram kui vihmane tallinn. aga õhtused bussisõidud on ühed väärt asjad pimedal ajal, kui saab laiutada, kuulata head muusikat ja uinuda. üldse ei olnud tahtmist nii kähku tallinnasse jõuda.
aga mis siis, kui enam ei jaksa, ei taha ja ei viitsi? ma enam ei mäleta, kust ma tavaliselt selle motivatsiooni ja tahtejõu olen võtnud, sest alati olen hakkama saanud.
ideaalsust pole olemas, ent ometigi tahaks selle poole püüelda. rumalad illusioonid ja mis kõik veel.
võib-olla ongi jälle see hetk, kust peaks maailma eest peitu pugema. ära olema. lootuses, et pärast on kõik jälle parem. või peaks lihtsalt mõtteid blokeerima. kõik see ongi liigse mõtlemise tulemus.
________________________________________________