täiesti uskumatu hommik... ei pea kiirustama. aga eks ma lõpetan ikka bussijooksu tehes. praegu aga tarbin ohtralt energiajooki ja kohvi, et see päev üle elada ja koju magama tulla.
kas elu pole mitte irooniline. üle kahe aasta ei suuda me kordagi inimesi kokku ajada, et mõni ühine oleng korraldada ja elust muljetada, ent nüüd paratamatult võib päris paljusid matustel näha.
see pimedus ja külmus ei istu mulle endiselt. teeb vinguvaks ja tujukaks. vähemasti siis küll, kui pead kuskil olema koos tüütu isikuga, kuigi kõige rohkem tahaks sooja teki alla pugeda ja puhata.
ja mis mõtet on joosta bussile, kui bussi ei tulegi...
nägin öösel kummalist unenägu. sürr, kergelt fucked up, aga pagana hea ja tundus liiga reaalne, ent reaalsus pole nii vahva ometigi.
veel siin elan ja armastan
veel siin igatsen ootan ja loodan
palun ehk jõuan veel muutuda
seegi õhtu mul minna võib kaua
on hilja, olen ajale jalus
ka surra ei taha kuid elu on valus
kõik lõppeb ja algab ja kordub siis taas
meist tühjuses porised jäljed on maasspst - ära pahanda
________________________________________________