how do you know when to let go
where does the good go

how do you live so happily while i am sad and broken down

kui nii väga tahaks oma mõnusasse suurde voodisse pugeda ja uinuda, aga pagana rutiin ja kohustused lihtsalt ei lase. kuigi peast käib pidevalt läbi küsimus "mille nimel?" ja ma ei oska sellele vastata, ikkagi teen ja rabelen.

see ei ole elu, see on rutiin, mis taob julmalt jalaga näkku. midagi muud nagu enam polegi, kui ainult rutiin-rutiin-rutiin. ja ma tõesti ei tea, kust ma võtan kogu selle jõu, et rutiiniga kaasas käia, sest tegelikult üldse ei tahaks ju. täna hommikul pärast järjekordset sissemagamist (isegi sissemagamine on juba rutiiniks muutunud) oli küll tunne, et nüüd aitab. oli tahtmine ära kaduda, puhata, lihtsalt puhata ja olla ja rutiinist välja astuda.

täna veel kirjutasin kirjandi sellest, kuidas tuleks kõige sita juures osata head näha. mis sellest, et ma ise kohati ei oska, kirjutada ju ometi võib.

elu on irooniline. jätkuvalt.

ilmselgelt olen ma tolles neetud kuristikus jälle, millest ma praegu teiskordselt loen.

human tetris vähemasti suutis mind vahepeal lõbustada ja naerma ajada.

“we are all empty houses waiting for someone to open the lock and set us free. one day, my wish comes true. a man arrives like a ghost and takes me away from my confinement. and i follow, without doubts, without reserve, until i find my new destiny.”
kim ki-duk, 3-iron/bin-jip

// 23:32