reedel siiski piirdusin ühe filmiga.
the home song stories, mis oli pagana hea ja tegi tegelikult meele mustaks. kõik need olukorrad olid nii tuttavlikud. peategelane kolis kogu aeg ühe mehe juurest teise juurde, kogu aeg tülitses nendega ja lapsed vaikselt kannatasid, kuni lõpuks nemadki murdusid.
eile esimestele filmidele ei jõudnud, sest ei olnud üldse tahtmist voodist tõusta. kella viieks vedasin end filmile
naine rannal, millest ma ausalt öeldes ootasin midagi enamat. kuidagi äärmiselt lihtne film oli, tegevus venis. keskpärane, ma ütleks.
teiseks filmiks oli jaapani-prantsuse
leinav mets. film, milles oli minimaalselt dialoogi ja mitmeid südantsoojendavaid hetki. film, mis nõudis kannatlikkust.
pärast seda oli vene teatris pöffi lõpupidu, kus oli küllaltki veider, palju võõraid nägusid, mõned tuttavadki ja kõiksugu kultuuritegelased, muusikud ja muud sellised. sai vähemalt pisut süüa ja veini nautida ning chalice laulis. kuulasin tema esinemise ära, haarasin omale kaasa ühe latte ja läksin kosmosesse filmile
orbudekodu, milles ma üllatusin väga positiivselt. ei teanudki ausalt öeldes eriti, mida oodata, kuna polnud selle filmi tutvustust eriti korralikult lugenud.
a tale of love. a story of horror. üldiselt ma ei karda mingied õudusfilme jms, aga selles filmis olid päris mitu stseeni, mis ehmatasid kohe päris kenasti, kuna need polnud just kuigi ettearvatavad.
jalutasin läbi linna koju ja siin ma siis nüüd olen, uskumatult vara (pool kolm) kodus. saab vähemalt pisut puhata ja siis vast jaksan hommikul (kell kaks või pool kolm) filmile minna. õhtul tuleb siiski krahlis veidi tööd ka teha, aga pole hullu, niiehknaa oli plaan ju sinna ka minna.
________________________________________________