täna oleksin küll meelsamini koolis olnud ja näidendist osa võtnud, kui et lõuna-eestisse sõitnud. ilmselgelt olid need mu elu kõige kurvemad ja vastikumad matused (milline iroonia...et ma olen päris mitmetel matustel käinud ja mitte kordagi pulmas). matused on täiesti neutraalsed ja üleelatavad siis, kui sa kirstu sisse ei näe. aga täna pani paraja põntsu see, kui ma siiski kirstu piiluma läksin ja nägin vanaema nii terve ja ilusana seal. ja järgmiseks ümberringi leinavad ja nutvad inimesed. ja siis seista seal kõige selel keskel tükk aega, kuulata jutlust ja laulu...ega siis ei suutnud ennastki kokku võtta.
ma mäletan, kuidas vanasti sai ikka teistega räägitud ja kuidas nad mainisid, et neil on ainult üks vanaema või üks vanaisa, mulle meeldis alait uhkusega öelda, et mul on kaks vanaema ja kaks vanaisa. enam ma nii öelda ei saa. ja ma loodan, et vähemasti vanaisa end kokku suudab võtta ja oma masendusest üle saada, sest varsti uutele matustele küll minna ei tahaks.
nii palju lapsepõlvemälestusi on ju tegelikult. väiksena kõik suved sai just lõuna-eestis vanavanemate juures veedetud. ja nüüd on muidugi kahju mõelda, et viimasel ajal sai nii harva seal käidud. et me tegelikult kasvasime lahku vaikselt.
nüüd on selline kurbustunne hinges, et üldse ei tahaks koolitükkidega tegelema hakata. tahaks vaid puhata sellest väsitavast ja vastikust päevast. aga elu on karm, nagu ta ütles.
________________________________________________