viimasel ajal olen aina enam hakanud mõtlema, mis tunne oleks oma majas elada, kuskil rahulikus kohas, mitte päris keset metsa, ent mitte ka keset suurt elamurajooni. piisavalt eraldatud kohas, ent ka piisavalt lähedal linnale. aga see pole üldse oluline, olulisem on see rahu ja vaikus, mis seal oleks. mis tunne see on, kui pühapäevahommikul kell kaheksa ei hakka keegi puurima. või kui kõige väsitavama päeva hilisõhtul ei ole ühtegi naabrit, kes kuulaks muusikat maksimumi peal.. ja mitte keegi ei teeks pärastlõunal su pea kohale jõu- ja ilunumbreid...
samas, täielikku vaikust ei saa me peaaegu kuskil saavutada. isegi looduses pole vaikust, ikka kostub kuskilt vee vulinat, tuule sahistamist puulehtedes, linnulalu või mõne looma jooksmist.. majapidamises lärmab kogu aeg külmik, tiksub kell või suriseb arvuti. nende pisihelidega oleme me tegelikult nii harjunud, et ei kipu neid märkamagi, sest need on nii iseenesestmõistetavad. nad annavad meile teada, et kõik toimib nii, nagu peab; et asjad töötavad; et me ei ole siin maailmas üksinda. me saame neist helidest kindlustunnet. täielik vaikus ajaks meid ehk hullukski?! või vähemalt paneks mõtlema, et midagi on nihu.
täielikus vaikuses, kuskil isoleeritud ruumis, kuuleks me siiski omaenese hingamist... ja siis see poleks ka enam t ä i e l i k vaikus.
parim meetod soovimata müra summutamiseks on kõrvupaitav ja meeldiv muusika.
tahaksin kogu sellest mürast puhata ja kas või viieks minutiks täielikku vaikust nautida. ilma ühegi helita. tahaksin end siit maailmast täiesti välja lülitada. ja ma usun, et puhkaksin selle viie minutiga rohkem kui paaritunnise uinakuga.
But in silence there is truth
There is beauty, there is love
There is nothing in the silence
To be frightened of.Belle and Sebastian - Nothing in the Silence
---
olen ikka kuskil pisut teises maailmas ning pole suutnud end veel välja puhata. hommikune ärkamine lõi valusasti kuskile. midagi veidrat selles oli ning ma ei saanud mitte millestki aru. peast käisid läbi küsimused
kus ma olen, miks ma olen, kes ma olen, mis toimub jne... (jajah, võiks ju arvata, et need on need küsimused, mis tekivad pärast karmi läbuõhtut, kui sa tõesti ärkad kuskil suvalises kohas. aga mitte ilusal päikesepaistelisel hommikul oma voodis ärgates.) ja siis muidugi see tüüpiline
juba on hommik?!?? selle väsimusega kaasneb muidugi ka mingil määral mõnus pohhuism ja tuimus. lohistan end kooli, olen ja vean end koju, kõik toimub väga mehaaniliselt. isegi ei viitsi mõelda neid mõtteid, et läheks varem koolist ära, sest üldse ei viitsi saksa keelde minna.. ma lihtsalt olen ja kannatan ära. muidugi peaks kuidagi uuesti produktiivseks hakkama, sest muidu varsti meenutan endale preili ajusurma. ja seda ma ometigi ei tahaks.
---
külm võiks kontidest välja pugeda.
ilm.ee laupäev +3...+10 - palun ole tõsi.
________________________________________________