tuleb tunnistada, et lausa lust on vaid mõneks üksikuks tunniks koolis käia. olla seal täpselt nii palju, et teha ära mõni kontrolltöö või muu arvestuslik asi ning siis koju sööma ja magama tulla. päevane uni kipub see kõige magusam olema. muidugi hommikune ka, vahetult enne ärkamist. ...ja siis pärast kooli tulla koju, juua tass kohvi ning süüa kõht täis ja siis pugeda voodisse, enne õhtut, vahel isegi mitte enne hommikut sealt välja tulemata.
ma ei tea, kas see on ainult minu kiiks, aga ma ei suuda kohvi toidu kõrvale juua. õigemini-- ma ei taha. ma ei taha kohvi maitset rikkuda. sest midagi magusamat süües muutub kohvi maitse mõruks. pitsaga lihtsalt kohv ei sobi kohe üldse kokku. ja nii edasi.. ma tahan nautida hea kohvi maitset ja hea toidu maitset eraldi.
täna lihtsalt on see päev, kus sa oled une ja ärkveloleku piiril terve päeva, vedeled voodis vahelduva eduga, loed mõne raamatu läbi, sööd meeletutes kogustes, sirvid ajakirju ja ei mõtle üldse kohustustele.
ta seisis mu ees, vaatas rääkides mulle otse silma ja ma tundsin end kohutavalt halvasti. ta oli üks neid naisi, kes võivad sirgelt ja liikumatult kõneleda; minul aga oli tarvis tugitooli, mingit asja, millest kinni haarata, näiteks sigaretti; minul oli vaja jalga kõigutada ja vaadata, kuidas see kõigub...
suitsetasin palju, leidsin, et olen dekadentlik ja see meeldis mulle. aga ma ei suutnud end petta: olin õnnetu ja liimist lahti.
francoise sagan "kurbus kummaline tunne"
________________________________________________