ilmselgelt ei ole viimasel ajal just kuigi palju aega või viitsimist blogiada, sest ilusad soojad ilmad = vein pargis ning koledamad ilmad = uni kodus.
ja üldiselt, mida rohkem tegevust ja põnevust elus on, seda vähem on aega igasugu asjade üle arutleda ning neid siia kirja panna. detailsel päevakirjeldusel poleks mitte mingit mõtet, see oleks igavigav, pigem mainin vaid märkimisväärseid kohti, sündmusi, tegevusi.
viimasel ajal on üldse kuidagi hea rahulik olla, sisemine rahulolu ja kõik tundub üsnagi paigas olevat, seega ei ole ka mingeid rumalaid ja veidraid asju peas keerlemas, pigem sunnin end päevase rutiini läbi tegema ning naudin õhtuid.
eelmine reede oli järjekordne avangard. ei olnud seekord nii hea, kuna kava oli veel rohkem segi kui tavaliselt. hea, et 100 eeksi maksma ei pidanud selle eest. siiski-siiski olin seal pea neljani um-i ootuses-lootuses, kuigi teadsin, et nad ei tule.
kõik on nii ebareaalne viimasel ajal. saatus on mu ellu viimasel ajal igasuguseid huvitavaid asju ja inimesi paisanud.
...ei saa ikka ilma tobedate peas keerlevate küsimusteta... kooli lõpp on aina lähemal ja mingil määralm aina hirmuäratavam. ei, ma ei karda eksamite pärast, kõik on õpitav ja ma saan hakkama. pigem ma kardan seda ebakindlust ja teadmatust, mis tuleb pärast lõppu. gümnaasiumis on ikka jube mugav elu. pärast iga suve sa tead, kuhu sa minema pead ja mis sust saab, kindel koht on olemas. lisaks kõigele saab koolis nii palju looderdada, magada ja lõbus on ka, jah. aga kui mul suvi kätte jõuab, siis mul pole õrna aimugi, mis must sügisel saab. tahan seda muretut kindlust, et kõik on minu eest ära otsustatud. ilmselt kõige positiivsem kogu asja juures on hetel see, et kohe-kohe on see keset ööd kooli ronimine läbi ja järgnevad poolteist kuud on vähe mõnusam.
praegu aga pole aegagi pikemalt millegi üle arutleda, sest need üksikud unetunnid, mis jäänud on, on aina väärtuslikumad. konarlik lauseehitus - las olla.
mu ajalooarmastus ilmselgelt väljendub sel pildil taaskord.