ma tahaks, et ilusad suveilmad tagasi tuleks. sest siis ma võtaks kõik oma miljon keemia konspekti ja lebotaks kuskil pargis murul ja oleks tubli. praegune jahedus ei kutsu ju üldse kuskile. aga vähemalt lubab nädalavahetuseks jälle soojemat, siis on vaja.
postimehe mingis artiklis oli juttu inglise keele eksamist, kuidas kõik kirusid ja et oli raske. ja lõpus oli kirjas, et see on alati esmane reaktsioon pärast eksamit. mingil määral on ta tõesti nii. vahetult pärast eksamit tundus mullegi see üliraskena ikka. kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis ta nii hull ehk ei olnudki. jah, eelmise aasta oma oli lihtsam, aga mis seal ikka.
olen enda peale pisut pahane ka, et nõnda kergekäeliselt lõpetamist ja eksameid võtan. need on ju asjad, milleks võiks õppida. ükskordki. aga ei. jõuab... aega on. kuigi varsti ei ole, aeg jookseb käest.
mulle absoluutselt ei meeldi inimsuhetes olla mingine vahelüli, see keskmine. ma pean silmas seda, et kui on peale minu veel kaks inimest ja mina saan mõlemaga hästi läbi ning suhtlen hea meelega, aga need kaks praktiliselt vihkavad üksteist või miskit. kergelt tüütu on. inimestel on nii palju veidraid eelarvamusi ja tujusid. ja siis saadetakse ühelt poolt mulle kuri pilk, et kuidas ma ikka suudan tolle inimesega suhelda või mingid negatiivsed kommentaarid. aga ma üritan seda ignoreerida, sest see on täiesti minu enda asi, kellega suhtlen. peaasi, et ise rahul oleksin ja seda ma ka olen.
ülemõtlemine on üks pagana halb komme. ja täiuslikkuse ihalus.
________________________________________________