ma olen nii tüdinud sellest, et mind alati kuskile inimsuhete vahele tiritakse, kuigi ma ei puutu üldse asjasse. ja nii tehakse minul olemine veel kehvemaks ja raskemaks.
ja ausalt, ma ei jaksa enam lohutada ja häid sõnu öelda. mis lohutaja ma olen, kui ma ise ka tegelikult kogu aeg katki olen.
mõtlen aeg-ajalt ikka sellele, kuidas nii mõnigi inimene on öelnud, et ta imetleb seda, kui tugev inimene ma olen. ma ei tea, mõni on ikka päris valel arvamusel ja asjadest valesti aru saanud. aga mis seal's ikka, aastatepikkune kogemus hea näo tegemisel on ju siiski olemas.
alusetud lubadused ja tühjad sõnad, ebaõiglus. aga noh, elu ju ongi ebaõiglane, muidu oleks liiga igav.
nothing’s gonna change the things that you said. nothing’s gonna make this right again. ma ei taha absoluutselt mitte midagi teha. mitte mingit motivatsiooni pole. isegi magada ei viitsi. kõik on lihtsalt nii vale. eks ma ronin tagasi voodisse, võtan pleieri ja mängin veel pasjanssi.
just because I'm losing, doesn't mean I'm lost!
________________________________________________