Eile veel viis minutit enne kella seitset ei olnud ma kindel, kas ma jõuan Animated Dreams'i avamisele ja kas ma ikka viitsin sinna minna, sest animeeritud dokumentaal ei kõlanud algul mu jaoks kõige põnevamalt. Muidugi aitas mu otsusele kaasa öösel vaadatud treiler ning nii ma viimasel hetkel Sõpruse juurde jõudsingi, tegin kiire sigareti ja jooksin sisse, nii uisapäisa, et ei märganud oma kaelakaartigi näidata. Juba tuttavlikult haarasin veinipokaali järele ja istusin maha ning jäin ootama algavat filmi, milleks oli "
Putukatreener", dokumentaal Ladislas Starewitch'ist. Eks ma ikka veel pisut skeptiline olin selle suhtes, aga juba esimesed kaadrid jätsid mulle väga hea mulje. Minu meelest oli hästi mõnus film, armsalt oli ühe loo sisse põimitud Starewitch'i elulugu ja klipid ta filmidest. Pani mõtlema jälle sellele, et animeeritud nukufilme on tunduvalt keerulisem teha ja oskaks vaid ise nii tõetruult nukke liikuma panna. Igatahes tuli mul selle filmi peale pidevalt muie näole ja
aww-reaktsioon polnud ka harv. Ei kahetse sinna minekut.
Pärast avafilmi hüppasime läbi ka näituse avamiselt, Priit ja Olga Pärn "Elu ilma Gabriella Ferrita", mis oli Hellemanni tornis (kerge nostalgia tuli peale) ja eks esimese asjana viis me tee taaskord suupistete ja veini laua juurde ning seejärel sai ka näitusele pilk peale visatud ning 'terrass' läbi kõnnitud. Näitust ma kommenteerima hakata ei julge, kuna ilmselgelt olen ma liiga vale inimene kommenteerimaks kunstinäitusi ja niiehknaa ei oska ma mingit seiskohta võtta selle suhtes.
Siiski võib õhtu kordaläinuks lugeda. Jõudsin varakult koju, läksin vara magama ja magasin täna poole päevani. Väga mõnus, õhtul võtan jälle suuna Sõpruse poole.
________________________________________________