elu on naljakas. mõned asjad, mis sa arvad olevat jäädavalt kadunud, tulevad vahel tagasi.
ja neljapäevadest ei saa üle ega ümber. üks paras kompott veinist, siidrist, šampusest, viskist, viinast, rummist, ginist ja igasugustest inimestest ja veidratest seikadest, kokkusattumustest jne. kreisi, ma ütlen. ning pole ka ime, et siiamaani on enesetunne nagu ta on. tuleb end kuidagi kokku võtta ja üks poetripp ära teha ning linna ka minna.
ja mulle meeldivad igasugused avamised jms. mulle meeldib, kui ma jalutan kinosaali sisse ja näen seal veinipokaale. eile siis sai PÖFF ametlikult alguse ning juttu on Sleepwalkersi avamisest. vahelduseks päris meeldiv kinos istuda ja veini kõrvale juua.
kõike seda siin üle lugedes tundub ikka jõle kohmakas ja imelik sõnastus, aga ma pole hetkel paremaks võimeline. emotsioone on nii palju ju väljendusoskus nii kesine.