Varastan hetkel ühe pooltunni oma niigi lühikeset uneajast, et natukene PÖFFist ja muust elust muljetada.
Eile siis sai festival avatud, PÖFFile omane kerge kaos ja korralagedus oli mingil määral olemas, nagu ikka. Ilmselt külastajaile see silma ei paistnud, aga mina tundsin küll seda. (Aplaus mu kaastöötajale, kes kohale ei ilmunud ja tänu kellele mina ning ülejäänud PÖFFi meeskond rabelema pidime) Kell kuus õhtul algas Vene teatris avatseremoonia, kus peeti kõnesid ja mängis bänd ning näidati lühianimat. Avamisele olid oodatud ainult kutsetega inimesed ja nii vooriski meist mööda mitmeid kultuuritegelasi ja mitmeid tundmatuid tegelasi. Avatseremooniat ma kahjuks kuigi palju ei näinud, ent avafilmiks oli "
Happy-Go-Lucky", mida ma ka vaatasin. Esimene hoiatus oleks vast, et kehva tujuga ei tasu seda filmi vaatama minna, ajab vast vihale nõnda positiivne ja kohati lapsik tegelane, nagu seda oli peategelane Poppy. (Niiehknaa on see film PÖFFil välja müüdud, aga alated 19. detsembrist linastub Sõpruses ka) Igatahes oli tegemist väga lõbusa filmiga, pidevalt terve saal naeris. Mingit väga sügavat mõtet sellest filmist ei tasu otsida, aga väga hea meelelahutus ning meelestab sind ennast ka positiivsemalt.
Reedel rohkem ma filme ei vaadanud. Õhtul käisin läbi ka Mercado'st, kus oli festivali avapidu. Kogemata venitasin õhtu nõnda pikaks, et pärast nelja tundi oli juba äratus, et jõuda Kinomajja. Esimene seanss oli küllaltki ebapopulaarne, filmiks "
Teel", mille ka mina ära vaatasin. Pooldokumentaal, nagu PÖFFi kodulehekülg kirjeldab. Küllaltki nukra alatooniga olustikufilm, sest dialoogi oli suhteliselt minimaalselt. Film iseenesest oli täitsa hea, aga mulle meeldib lihtsalt, kui on pisut rohkem dialoogi. (Siinkohal aplus mu kaastöötajale, kes alles teiseks seansiks kohale ilmus. Mul vist veab nende kaastöötajatega.)
Teiseks filmiks valisin "
Taarka", mis juba eelmise aasta festivalil populaarsust kogus, ent mida ma näinud polnud. Tegelikult üllatusin siiski positiivselt, kuna Eesti filmide suhtes olen küllaltki kriitiline, ent see oli nii teistsugune. Ei püüelnud sinna kommertsi poole. Kuigi kohati oli ikka päris ropp ja nilbe film, aga hea vaheldus.
Kolmandaks siis dokumentaalne mängufilm satanismist... "
Saatana inglid", mis rääkis 2003. aastal Marokos toimunud idiootsusest. Kuidas kamp noori vangistati, kuna nad tegid
heavy rock'i ma
metal'it ning kandsid musti riideid luukerede, tagurpidi ristide jne sümboolikaga. Levinud oli arvamus, et satanistid tapavad kasse ja siis söövad neid. Tundus päris uskumatuna, et veel pärast sajandivahetust toimus ka sellist idiootsust maailmas. Filmi vaadates hakkasid enda peale mõtlema ning mõttes tänasid, et sa ei ela(nud) Marokos.
Kahjuks pidin pisut enne satanistide filmi lõppu ära jooksma. Neljandaks aga oli film "
Lõvikoobas", mis algselt üldse ei olnud plaanis, ent treiler tekitas huvi. Film rääkis naisest, kes vanglasse pandi ning kes oli rasedate ja lastega naiste osakonnas. Osakond oli tunduvakt mugavam ja parem, kui n-ö tavainimeste osakonnad. Lapsed võisid seal olla kuni 4 aastaseks saamiseni. Iseenesest loogiline, et väike laps peab ema juures olema, ent vangla on ikka väga vale kasvuskeskkond pisikese lapse jaoks. Vanglas oli ka lastead, kuhu laste viimiseks tuli kümnest võretatud väravast läbi käia. Kahe poolega asi..
Viimaseks filmiks oli prantslaste "
Koidupiir", millest ma ausalt öeldes ootasin rohkem. Osutus see taaskord väga lihtsaks, end kunstiliselt kenaks filmiks, minimaalse dialoogiga. Must-valge. Ilmselt arvamust mõjutas ka see, et juba neli filmi oli vaadatud ning selleks, et üllatada, oleks pidanud midagi erakordselt head olema. Ja nõnda hilisel kellaajal oleks tahtnud kaasahaaravamat filmi. Lisaks käis kõrval klubis pidu ja kuna filmis oli vähe teksti, sai kogu aeg kuulata Hollywoodi suitsuruumis lärmavaid purjus noori.
Siin ma siis nüüd olen, lähen kohe magama, et täna oma viit tundi und nautida ning siis järekordne filmimaraton teha.
(Kui ma mainisin telefonis, et ma lähen nüüd viinedat filmi vaatama, siis peeti mind hulluks. Eks jah, kui nii palju vaadata, läheb kõik sassi, aga mis ma teha saan, filmifriik, nagu ma olen, kasutan võimalust ära.
________________________________________________