Kuna eile öösel koju jõudes otsustas Starman, et pärast seda, kui ma olen meilid ära lugenud, võiks Interneti ära kaotada, siis ei saanudki vaadatud filme mainida ja meelde tuletada. Selle asemel võtsin kataloogi ja kava ning asusin neljapäevast kava kokku panema.
Aga kolmapäeva siis alustasin filmiga "
Ooteruum", millele olid ausalt öeldes suuremad ootused, ent midagi väga erilist ma ei lootnud õnneks. Aga siiski jäi pisut liiga tavaliseks, ehk seetõttu, et suhteid ja suheteprobleeme lahkavaid filme on küllalt vaadatud/et suheteprobleemid käivad pea igast filmist läbi.
Järgmiseks aga kauaoodatud Chuck Palahniuk'i romaani ainetel valminud "
Lämbumine", millega jäin rahule. Midagi umbes sellist ootasingi. Muidugi on raamat parem, aga selleks, et teha raamatuga võrdväärset filmi, peaks see film vist vähemalt kolm tundi kestma, et kõik need head ütlused filmi ka sisse panna. Film oli värske ja humoorikas, nagu lubatud.
Vahepeal käisin kodus (üle pika aja keset päeva) söögipausil, et siis suunduda tagasi Kosmosesse ja seekord juba töörindele. Esimest filmi ma ise vaatama ei läinud, sest mulle ei meeldi poole pealt filmi vaadata. Selle asemel jalutasin vahepeal Vene teatrisse ning võtsin sealt kohvi.
Järgmiseks oli animeeritud dokumentaalfilm "
Valss Bashiriga", mis oli praktiliselt täissaal ehk rabelemist oli palju. Seda filmi vaatasin ise ka. Hea teostus, lihtsasti jälgitav, täitsa meeldis. Kuigi pahviks ta mind ei löönud nüüd just. Režisööri kahjuks kuulama jääda ei saanud, kuna järgmine seanss tahtis juba sisse tulla.
Ööfilmiks oli "
Šokolaad", mis mulle alguses üldse põnev ei tundunud ja kahtlesin, kas lähengi seda vaatama. Aga kuna ma juba nagunii Kosmoses olin südaööl ja koju ei viitsinud jalutada, siis läksin vaatama. Ei pidanud pettuma, lahe film oli. Mulle meenus "Kill Bill" sellega natuke, kuna kaklusstseenid olid kohati jube naljakad. Igatahes sain varastel öötundidel paraja annuse naerda ning siis koju minna.
Täna aga sai päris kaua magada, sest läksin alles kella kolmest vaatama filmi "
Hüvasti, Solo", mis jättis väga sümpaatse mulje. Polnud üle pingutatud ning õnneks ei olnud ka hollywoodilikku
happy end'i (kuigi kartsin seda).
Kuna kohati tänane kava oli nagu ta oli, siis ajaliselt sobis ja tundus kõige huvitavam "
Suvetunnid", mis oli täissaal ja Coca-Cola Plazas. Plaza aga ei tolereeri treppidel istumist, sest tuletõrje väljapääs on hõivatud sedasi. Ega jah, paar trepil istuvat inimest hõivavad ju terve trepi, rumalad reeglid. No siiski selgus, et saalis oli kümmekond vaba kohta ning saime kõik vaatama minna lõpuks. Üks neist filmidest, mis oli lihtsalt mõnus vaatamine. Kohati kurb, veidi naljakas ja tõsieluline.
Järgmisena sobis ajaliselt "
Memmepoeg", mis oli vaadatav. Peategelane põgenes n-ö täiskavasnu elu ja sinna juurde kuuluvate probleemide eest vanemate juurde tagasi, tuletades meelde lapsepõlve. Iseenesest mõte ju hea ja isegi tahaks vahel kõige eest põgeneda. Aga siiski filmis ei tulnud välja, et peategelasel oleks olnud mingeid probleeme kodus. Naine ja laps igatsesid teda tagasi, tema aga lihtsalt otsis uusi vabandusi ja valesid, et veel natukeseks ema juurde jääda.
Õhtul õnnestus ka ära vaadata "
Nälg", mille kohta olin vaid häid sõnu kuulnud. Ei pidanud pettuma, üks parimaid elamusi festivalil. Karm, relistlik, ilustamata, kohati võigas, kaastunnet tekitav.. Peast käis läbi ka mõte, et kas tuleb jälle õnneliku lõpuga film. Ei, õnneks mitte, ei rikutud filmi ära, lõppes näljasurmaga. Võimas film.
Korraks käis peast läbi ka mõtte, et nii head kinoelamust ei saa ära rikkuda mõne halvema filmiga, aga otsustasin siiski ööfilmi ka ära vaadata, milleks oli siis "
Vinyan". Ootasin, et tegu on õudse filmiga. Kirjelduses olevat pilti vaadates ning kirjeldust lugedes võis arvata, et on midagi pisutki hirmsat. Polnud. Filmil polnud erilist
point'i ka. Paras pettumus.
________________________________________________