Kuna Kim Ki-duk'i filmid on mulle siiani sügava mulje jätnud, siis ei saanud ma vaatamata jätta ka filmi "
Ilu", mille
story pärines Ki-duk'ilt. Ei ole muidugi võrreldav Ki-duk'i filmidega, ent temalikke elemente oli sees ja sarnasust oli tunda. Küllaltki psühholoogiline film inimkäitumisest, kuidas ühiskond surub peale mingeid ideaale ning kui raske on olla ilus. Ilusad kaadrid vaheldusid õõvastavate kaadritega. Aasia kino fännina oli minu jaoks see ilmselt nauditavam kui paljude teiste jaoks.
Teine film oli "
Pimedus", mis oli päris hea ja tekitas mitmeid küsimusi, millele vastuseid ei saanudki. Filmis laastas linna "valge pimeduse" epideemia ehk inimesed jäid järjest pimedaks ning nad pandi karantiini vanasse mahajäänud vaimuhaiglasse. Kaasa läks ka üks nägijast naine (õhku jääb küsimus, miks tema oli ainus, kes ei nakatunud), kes siis aitas neil seal orienteeruda ja kohaneda. Pimedaid tuli aga järjest juurde, igasuguseid erinevaid inimesi. Piirsituatsioonides tuleb välja inimeste tegelik loomus ning enam ei elata seal kui üks pere. Lõpuks saavad nad sealt välja, terve linn on laastatud ja ühtegi nägijat kuskil ei paista. Hollywoodilik
happy end on muidugi see, et kõik saavad nägemise tagasi.
Pärast kaht filmi oli lõpuks aega hommikusöögiks ning sai Kompressoris üks korralik eine võetud, et siis minna nautima Woody Allen'i filmi "
Vicky Cristina Barcelona" (täissaal). Väga mõnus film, mis lahkas suheteprobleeme jms. Vahepeal tekkis tunne, nagu film oleks meist tehtud, nii tuttavlikud dialoogid ja situatsioonid. Äratundmisrõõm. Ka see film tuleb Sõprusesse alates 9. jaanuarist.
Järgmise filmini oli taaskord päris palju aega, mida aitas mööda saata šampus, mida mingil põhjusel oli meeletutes kogustes ja millest eriti keegi teadlik ei olnud. Keskööks vajusime Kosmosesse ööfilmile, milleks oli "
Märtrid", mis oli küll väga kreisi film. Ootasin tegelikult rohkemat sellest filmist. Algus oli natuke igavavõitu ja veniv (v.a see, kuidas peategelane perekonna maha laseb, äärmiselt efektne ja palju verd). Filmi teises pooles hakkas ka aimu saama, et mis ja miks toimub. Palju võikaid stseene ja piinamist, aga kohati nagu
point'i polnud, et miks neid inimesi piinati ja mille järgi piinatavaid valiti. Taaskord nautisin mina seda filmi veidi rohkem kui teised, kuna selline groteskne värk mulle kohati meeldib.
Mulle nii meeldib, et ma elan praegu kuskil täiesti teises maailmas. Filmimaailmas. Igapäevaelu ja igapäevased toimingud on tahaplaanile jäänud, neile pole aega mõelda, neile ei taha mõelda. Ja igasugu mõtteid pole ka aega mõelda.
Nüüd aga saab lausa kahe öö jagu magada.
(Näe, märkamatult on detsember kätte jõudnud.)
________________________________________________