Hetkel on küll selline tunne, et tahaks terve homse päeva magada, sest on pühapäev ja PÖFFi lõpupidu ka maha peetud. Aga ei saa, tuleb hoopis terve päev Kosmoses veeta.
Tunnen, et hakkan vaikselt PÖFFist väsima. Ühest küljest ei taha, et kõik see läbi saaks, aga teisest küljest lihtsalt ei jaksa enam. Jaksan vaadata vaid filme, mis mind kudiagi üllatada suudavad, ainult tõeliselt häid filme. Kahjuks erilisi üllatajaid enam leinud pole.
Eilse veetsin KUMUs, alustasin filmiga "
Minu Winnipeg", mis tegelikult natuke isegi üllatas, kuna oli väga teistmoodi lahendatud. Põhimõtteliselt oli film armastusest ja vihast oma kodulinna vastu. Umbes sama, mida ma Tallinna suhtes tunnen. Et vahel viskab kopa ette ja tahaks ära, aga siis jälle hakkab nii meeldima.
Järgmiseks vaatasin poolikult filmi "
Taeva süda", mis oli järjekordne suhetedraama. Põhjamaiselt reaalne, aga ei istunud mulle väga seetõttu, et suhete teemast on kergelt öeldes kopp ees. Nii palju on filme suhetest või siis on kõrvalteemana mingi suhtedraama igas filmis sees.
Õhtu viimaseks filmiks "
Jumal, inimene, koer", mis oli jällegi pisut teistmoodi. Küllaltki rahulik, vaikeluline film huvitavate elementidega.
Igatahes KUMU oli kõige mõttetum koht, kus töötada, sest rahvast käis seal suhteliselt minimaalselt ja kaastöötajad sattusid ka suhteliselt mitte kõige paremad. Või peaasjalikult mõtlen üht inimest, kes blokkis ja sõimas teisi. Mis seal ikka, vähemalt järgmine aasta tema enam festivali tiimi ei saa, see on kindel.
Täna oli hommikul nii hea uni, et lõpuks vedasin end poole kolmeks Krahli, kus oli dokumentaalfilm
new-age'ilikust laagrist "
Kolm miili Molkomist", mis oli kohati päris naljakas. Muidugi osa filmielamusest rikkus see, et saal oli välja müüdud ning pidin kuskil ees padjakuhja otsas istuma. Selja ajas valutama ning kleidiga pole just kõige mugavam maas istuda. Tahtsid filmi nautida, aga selg karjus kogu aeg.
Kuna kõht oli nii tühi, siis pärast filmi haarasin Rimist süüa ja läksin Kosmosesse filmile "
Eeden", lihtsalt aja täiteks ja et saaks soojas kohas süüa ja mingit tegevust. Päris mõttetu film suhetest j ä l l e. Hiljem ei suutnud meenutadagi, kuidas see film lõppes ja mis seal toimus. Saan aru küll, et suhted on ajatu teema ja inimesed saavad end samastada sellega, aga kaua ma vaatan filme lagunenud/lagunevatest perekondadest??
Pärast seda lootsin, et saan vähemalt ühe hea filmielamuse Krahlis, filmiks siis "
Vasakukäeline", aga taaskord paras pettumus. Film oli aeglane ja venis. Kirjeldus (
"Tavalisest neljaliikmelisest jaapani perest pärit poisile saab ühel hetkel villand edule ja edukusele suunatud emotsioonitust, materialistlikult mõtlevast tarbijakesksest ühiskonnast ning ta otsustab protesti märgiks mitte enam kooli minna ja sulgub enam kui aastaks oma tuppa.") oli paljulubav ja sellega andis end samastada, aga ma ei tea. Olin ilmselgelt liiga unine ka sellise rahuliku ja vähese dialoogiga filmi jaoks. Poole filmi pealt hakkas igatahes silm kinni vajuma.
Ja siis PÖFFi lõpupidu Nordic Hotel Forum'is. Alkoholi taaskord liiga vähe, süüa ja kohvi liiga palju. Aga avapeost oli siiski parem, sest sai mitu pokaali veini alla kallutatud ning kõhu mõnusalt täis söödud. Ja PÖFFi inimesed on kõik endiselt nii toredad ja vahvad!
Hiljem muidugi veel linnatripp ja siis varakult koju, poole viiest kuskil vist takso peale. Veidralt palju saab viimasel ajal taksoga sõidetud, elan ju ometigi kesklinnas ja vajadust eriti pole. Aga kui pakutakse, siis miks ka mitte.
Naudin nüüd oma väheseid unetunde.
________________________________________________