Tegingi siis vaikselt algust ning vaatasin ära filmi "
Luba sisse see õige" mis on siis rootslaste tehtud ja põhineb samanimelisel novellil. Hea vaheldus tüüpilistele vampiirifilmidele, kuna lähenemisnurk oli täiesti teistsugune. Ei olnud kasutatud tüüpilist vampiiri stereotüüpi, vaid vampiiriks oli tavaline 12-aastane tüdruk, kelle eriärasused seisnesid pigem selles et ta ei tundnud külma ja käis talvel paljajalu ning õhukeste riietega. Muidugi olid olemas tüüpilised vampiirilikud elemendid ehk valguse kartus ja verest toitumine. Ja teiseks peategelaseks oli 12-aastane poiss. Lisaks vampiiriteemale olid kõrvalteemadeks ka koolivägivald, peredraamad ja esimene armumine, ei keskendutud ainult ühele asjale.
Muidugi oli tarvis õhtul ka ära vaadata teine film, milleks siis "
Ben X", mis jättis ka väga hea mulje. Väga huvitavalt oli arvuti- ja pärismaailm kokku pandud. Lugu oli Aspergeri sündroomi põdevast poisist, kes elas oma maailmas. Reaalses maailmas teda kiusati ja alandati koolis. Näidati, kuidas selline teistepoolne kiusamine ühele inimesele mõjub. Kuidas ei sallita veidi teistsuguseid inimesi. Kohati oli film üles ehitatud, nagu tegemist oleks dokumentaalfilmiga. Dokumentaalfilm filmis sees. Ning et filmi lõpus olev suitsiid oli võlts ning tuli ilmselt vaatajale üllatusena. Tegu oli kättemaksuplaaniga.
Täna sain igatahes ühe väga hea elamuse osaliseks, vaadates filmi "
Kirsiõied", mida tahtsin juba PÖFFil vaadata, aga kahjuks ei jõudnud. Igatahes oli väga hea film. Ma arvan, et mõningate filmide puhul teeb heaks nad see, kui nad kutsuvad sind emotsionaalselt kaasa elama nii, et ühel hetkel sa naerad südamest ning järgmisel hetkel kipub pisar silma tulema. See film suutis seda, tekitas palju erinevaid emotsioone. Siiras, südamlik, kurb lugu ühest vanapaarist. Kui naine äkitsi sureb, otsustab mees lõpuks külastada neid kohti kuhu abikaasa oli tahtnud minna, õppides seeläbi oma naist tundma ja mõttes näidates talle neid kohti. Seega pool filmi tegevusest toimub Tokyos, kus mees algul muidugi eksib ära ja satub igasugustesse veidratesse kohtadesse, aga lõpuks kohtub ta ühe buto tantsijast tüdrukuga, kellega saab sõpradeks. Olles külastanud ära viimase koha, Mount Fuji, võib mees rahus surra. Ja ülejäänud perekond (lapsed) hakkab alles siis aru saama, kuidas nad tegelikult oma vanemaid igatsevad.
________________________________________________