Hetkelised eufooriapuhangud.
Mu unenägudesse ronivad viimasel ajal vägagi veidrad inimesed. Juhututtavad või vanad tuttavad või inimesed, kellega pole kunagi eriti suhelnudki. Aga ju nad on seal põhjusega.
Talv ja külm ilm piiravad. Nii vastikult. Ma ei tunne end piisavalt vabalt ja mõnusalt. Külm õhk blokeerib mõtteid ja ei lase hingata.
Tühi tunne ja rahulolematus.
Kuidagi totter on juba pühapäeval mõelda ja oodata, millal uus nädalavahetus kätte jõuab. Pole need nädalavahetused ka midagi nii erilised olnud viimasel ajal.
"Armastus on seal, kust sa ta leiad. Ma arvan, et on narr seda otsima minna, ja arvan, et tihti on ta mürgine." Kurt Vonnegut "Komejant, ehk hüvasti üksildus!"
Lugemine on hea. Kui ei ole tuju ja tahtmist magama minna. Aga kuskil sisimas kripeldab teadmine, et uneaeg on niigi lühike ja peaks hoopis magama minema.
________________________________________________