Veidralt tuim ja emotsioonitu on olla tegelikult. Lihtsalt eksisteerin. Mida kõike ka hall argipäev minuga ei teeks.
Eks üritan tänasesse päeva mingit vaheldust tuua.
Mind tegelikult häirib see kohutav paigalseis, mis nädala sees toimub. Minu jaoks kuidagi miski ei liigu edasi. Peaks õppima ka nädala sees elama. Suvel see õnnestub, aga hetkel... ei.
Mul on siiralt kahju inimestest, kes elavad oma roosas mullikeses ja ei oska sealt välja tulla ega ümbritsevat näha, mõista. See, kui enesel on kõik ideaalne ja korras, ei tähenda, et kõigil teistel samamoodi oleks. Jooksvalt võiks ikka olukorraga kursis olla, juhuks, kui endal peaks kehvemini minema, pole nii suurt põntsu. Vähemalt minu meelest tundub palju mõistlikum. Mitte, et ma soosiks negatiivset mõtlemist, aga alateadvuses võiks kuskil ikka peidus olla mõtted ja variandid ebaõnnestumiste puhuks.
Mingi vastik tahtmine on täna nii neetult palju kirjutada kogu aeg, kuigi eks mulgi saavad mõtted vast otsa nüüd. Tuleb ära unne minna.
________________________________________________